Kolme sulega kanad ja paabulinnud
Ülo
Vooglaid on öelnud, et kui alguses on laps kui särav värviline
paabulind siis pärast kaksteist aastat kestnud hariduskadalippu on
sellest järel vaid kolme sulega kana. See on üks paremaid kujundlikke
võrdlusi, mida kuulnud olen. Hiljutine PISA test tõestas jälle, et kõik
on justkui suurepärane- Eesti õpilased on teadmiste poolest tipptasemel.
Pedagoogidel justkui jälle põhjust laialt naeratada aga mida üks test
õigupoolest näitab? Tegelikult mitte midagi – ainult seda, kui suures
koguses mingit informatsiooni on talletunud ehk on ette antud info, ja
siis kontrollitakse, kuidas see meelde on jäänud. Nõnda saavad lastest
robotid, copy paste inimesed, kus on vajaka iseseisvast
mõtlemisvõimest, analüüsioskustest, seoste leidmisest (see kõik eeldab
vaatlusvõimet), kaastundest, empaatiast siirusest ja ehtsusest (viimased
omadused kaovad tehiskeskkonnas elamise tõttu – reaalsusest võõrandunud
mänguasjad- transformerid, monster high’ d jne). Esimene muusika,
lill, mänguasi, värv maalib elu aluse, see salvestub alateadvusse, mis
hiljem formuleerub mingisuguse tagajärjena. Näide. Keskkonda reostab
vaid inimene, kelle enda sisemaailm on reostunud, prügi kusagile nurga
taha maha panek viitab tegelikult sellele, et inimeses on allasurutud
tundeid, emotsioone, mida ta vastu võtta ei taha, nõnda ta surub need
alla, pakib selle ja paneb silma alt kusagile ära.21. sajandi ressursiks on loovus. Google, Siemens, Bosch jt suurettevõtetel on palgal agendid, kes otsivad just waldorfkoolide lõpetajaid- iseseisvalt mõtlevaid, loomevõimega inimesi, et endile tööle võtta. Hiina võimuladvikus on toimunud ka pööre – viimase kümne aasta jooksul on Hiinas avatud üle 500 waldorflasteaia. Hiina õpilased on teadmiste poolest maailmas esikohal – pole probleem äratada keset ööd laps üles ning esitada küsimus mõne matemaatilise võrrandi kohta, vastus tuleb koheselt. Kuidas on asi aga loovusega? Seda pole.Loomulikult ei ole paabulinnud valdavalt esmaspäevast-reedeni, kaheksast viieni inimesed ning loomulikult ei kohandu inimene organisatsiooniga, vaid viimane inimesega. Selliseid organisatsioone, kes seda võimaldavad, aru saavad, on praegu maailmas 1-2 protsenti, kuid asi seegi. Muutused toimuvad. Kanadest peavad taas paabulinnud saama.
Kristo Kiviorg, kaksikleek.ee
Kas
oleme osa globaalsest probleemist või mitte, oleneb meie teadlikkusest
lapsevanemana. Läbi enese lahtiprogrammeerimise saame võimekuse näha oma
last ja tema vajadusi, saame pakkuda talle keskkonda, milles üks hing
saab võimaluse kasvada ja puhkeda õitsele.
Kas hakatakse ka väljaspool wkoolikeskkonda mõistma seda, et need
väikesed inimesed kasvavad ühel päeval suureks ning nendest väikestest
sõltub meie kõigi heakäik..
Tiia Savimägi
hingamisterapeut
Комментариев нет:
Отправить комментарий
Побеседуем???